Eliitkoolide kaitseks

1) Nimetus eliitkool on vale. Pigem süvaõppega kool.
2) Süvaõppega koolis käivad lapsed, kes on võimelised töötama ja õppima rohkem. Lapsed, kellel on motivatsiooni õppida, lapsed, kes reaalselt tunnevad huvi õppimise vastu ja on suutelised rohkemaks kui paljud nende eakaaslased.
3) Süvaõppega kooli ei võeta ainult „nomenklatuuri” järeltulijaid ja neid, kelle vanematel on paks rahakott. Nendesse koolidesse saavad sisse need lapsed, kes on võimelised seal hakkama saama.
4) Vahepeal, tõsi, saavad sisse ka lapsed, kelle vanemad on valmis palju maksma. See ei ole maailmas mingi ebanähtus, ka mainekat Ivy League ülikoolid praktiseerivad seda. Point on selles, et kui ühe lapse vanemad suudavad märgatavalt investeerida nt raamatukogu täiendamiseks või ostavad klassitäie arvuteid, siis saavad teised lapsed sellest märgatavat kasu. Sellegipoolest peab nn „sisseostetud” lapsel olema piisavalt akadeemilisi võimeid, et koolis hakkama saada. Päris peapeale kukkunut ei võta ükski süvaõppega kool vastu. Lihtsalt mõningatel juhtudel lihtsustab rahakoti paksus sissesaamist.
5) Kui süvaõppega koolid poleks enam riigikoolid, vaid erakoolid, siis oleks vaesematest peredest lastel väga keeruline seal õppida. Jah, võib ju luua stipendiume jne, aga keerulisem on ikkagi. Pealegi halveneks kooli õhkkond, kui enamus seal käivaid lapsi oleks mõningatest „vaesetest” märgatavalt jõukamad.
6) Ilmselgelt ei suuda Eesti riik hetkel tagada ühtlaselt head haridust kõigile ja selline koolireform tooks kaasa vaid tippõpilaste mandumise. Paljudel õpilastel on vaja motivatsiooni, et koolis pingutada ja end täiendada. Kui aga laps on oma klassis peajagu teistest üle (akadeemilise võimekuse poolest), siis toimub mandumine, sest peab päevast päeva kuulama kaasõpilaste „rumalaid” küsimusi jne. Asi ei olegi nii väga selles, et teised on ilmtingimata rumalad, vaid üks õpilane klassis võib olla lihtsalt niipalju targem. Kuidas siis asi lahendada? Luua tarkade klass ja lollide klass?
7) Millegipärast kipuvad kommenteerijad arvama, et vaid „eliitkoolis” saab hea hariduse ja mujal koolides mitte ja seepärast tuleb kõik ühtlustada, sest siis saaks kõik võrdse, keskmise hariduse? Vägagi vale, nn tavagümnaasiumites saab samuti suurepärase hariduse ja kes on ise valmis õppima saab samuti vabalt ülikooli tasuta kohale sisse. Lihtsalt paljud süvaõppega koolis käivad õpilased on võimelised rohkem töötama ja õppima ja neile pakutakse seal seda võimalust. Kas näete siis lahendusena, et õpilased, kellel on suuremad võimed, peaksid õppima vähem, kui tegelikult võimelised on? Ja see oleks hea, sest siis ei oleks õpilasi, kes teavad rohkem ja suudavad rohkem ja nii ei tunneks teised end alaväärsena? On juba aeg loobuda ideest, et kõik inimesed on võrdsed ja seega tuleb anda kõigile täpselt ühepalju „tarkust”. Kui laps on võimeline õppima poole rohkem kui ta „tavakooli” klassikaaslased, siis peab tal see võimalus olema. „Tavakoolis” enamasti ei ole, lahenduseks ongi süvaõppega koolid, kuhu saavad minna üle terve linna lapsed, kes on akadeemiliselt võimekamad kui enamus nende eakaaslasi.
8) Ja viimaseks, kui praegused süvaõppega koolid muutuvad piirkonnakoolideks (esimeses ja teises kooliastmes), siis tekib paratamatult see kihistumine, mida Lukas niiväga kardab. Nimelt asuvad Tallinna eliitkoolid kesklinnas ja enamasti elavad kesklinnas ka keskmisest rikkamad inimesed. Ja siis juhtubki see, et meil on kesklinnakoolid rikkurite jaoks ja mägede koolid vaeste jaoks. Ja see oleks siis parem?


WITHNUST

Tallinna-igatsus

Ainult sajab ja sajab ja sajab. Kuulan Youtube'ist Ultramelanhooli, joon kannudeviisi piparmünditeed ja söön mett. Loen Delfi uudiseid ja blogtreest võõraste elusid ja muudkui melanhoolitsen. Mingi tänavavalgusti paistab aknast sisse ja häirib mind. Kardinat ette tõmbama ei vaevu.

Sellistel hetkedel ma igatsen Tallinna, selle robustsust ja nahaalsust. Tramme ja trolle ja lumelörtsi. Kõiki neid, kes tõsised näod ees kuhugi tormavad. Eestlasi ja venelasi. Kõiki teisi ka. Tuult ja päikest. Päris elu. Miks tundub, et ainult seal on päris elu ja kõikjal mujal on lihtsalt kulgemine. Mitte ilmtingimata halb, aga mujal on nii teisiti. Kolme aastaga muutus Tallinn mu koduks ja ma õppisin seda armastama. Tallinn andis mulle vabaduse, andis palju muudki. Ja kui ilus Tallinn tegelikult on. Ma olen nimelt selline friik, kes suudab Lasnamäe magalarajoonis ka ilu näha. Mulle meeldis Tallinna juures kõik, absoluutselt. Noh, okei, Vabadussammas ei meeldi, aga see pole ka üldse oluline, see ei defineeri linna olemust. Mulle meeldisin bussijaamas olevad tuvid ja vanalinnas lärmavad turistid ja laupäevahommikuti turule suunduvad vanainimsesed, nii mõnelgi sülekoer põues, sooja saamiseks. Nii nad soojendasid üksteist.

Tundub, et olen hingelt ikka ida-eurooplane, kellele ei sobi lääne pillavus ja kombed. Kes on harjunud ellujäämise eest võitlema. Kes ei ole automaatselt kõigi sõber. Täielik Ida-Euroooa sündroom väljendub minus. Missiis, mulle ta meeldib. Meeldib isegi see negatiivsus, mingi piirini.

Igatsen Tallinna, oh Tallinn, mu arm!

WITHNUST