Ainult sajab ja sajab ja sajab. Kuulan Youtube'ist Ultramelanhooli, joon kannudeviisi piparmünditeed ja söön mett. Loen Delfi uudiseid ja blogtreest võõraste elusid ja muudkui melanhoolitsen. Mingi tänavavalgusti paistab aknast sisse ja häirib mind. Kardinat ette tõmbama ei vaevu.
Sellistel hetkedel ma igatsen Tallinna, selle robustsust ja nahaalsust. Tramme ja trolle ja lumelörtsi. Kõiki neid, kes tõsised näod ees kuhugi tormavad. Eestlasi ja venelasi. Kõiki teisi ka. Tuult ja päikest. Päris elu. Miks tundub, et ainult seal on päris elu ja kõikjal mujal on lihtsalt kulgemine. Mitte ilmtingimata halb, aga mujal on nii teisiti. Kolme aastaga muutus Tallinn mu koduks ja ma õppisin seda armastama. Tallinn andis mulle vabaduse, andis palju muudki. Ja kui ilus Tallinn tegelikult on. Ma olen nimelt selline friik, kes suudab Lasnamäe magalarajoonis ka ilu näha. Mulle meeldis Tallinna juures kõik, absoluutselt. Noh, okei, Vabadussammas ei meeldi, aga see pole ka üldse oluline, see ei defineeri linna olemust. Mulle meeldisin bussijaamas olevad tuvid ja vanalinnas lärmavad turistid ja laupäevahommikuti turule suunduvad vanainimsesed, nii mõnelgi sülekoer põues, sooja saamiseks. Nii nad soojendasid üksteist.
Tundub, et olen hingelt ikka ida-eurooplane, kellele ei sobi lääne pillavus ja kombed. Kes on harjunud ellujäämise eest võitlema. Kes ei ole automaatselt kõigi sõber. Täielik Ida-Euroooa sündroom väljendub minus. Missiis, mulle ta meeldib. Meeldib isegi see negatiivsus, mingi piirini.
Igatsen Tallinna, oh Tallinn, mu arm!
WITHNUST
